Ma nägin täna vanaisa. Unes, aga siiski.Ma seisin tema elutoas ja miskipärast pöörasin oma pilgu toolile, kus ta suvatses alati istuda ja seal ta oligi. Ma lähenesin ja katsusin teda, sest ma ju ometi mäletan seda meeletut kurbust, kui ma talle viimast korda head teed soovisin.
Ta naeratas, nagu ta alati seda tegi. Kinnise muheleva suuga, justkui vaikides öeldes: "Ma ju ütlesin!".
"Mida sa siin teed?!" küsisin talt ja istusin tema kõrvale.
"Telekat vaatan" tuli süüdimatu vastus. Nagu oleks see kõige elementaarsem asi üldse. Nagu poleks midagi juhtunudki. Nagu oleksin ma endale need kolm aastat seda kõike ette kujutanud.
Ma ei mäleta millest me rääkisime aga ma teadsin unes, et räägin kalli inimesega, keda enam pole. Kui tuppa astus mu vanem õde, jäin ma vait. Kartsin et ta küsib, kas olen hulluks läinud, et omaette räägin. Aga ei...
Ta vaid vaatas vanaisa tooli poole ja vaikis.
Ma ei olnud hull. Ma tõesti nägin vanaisa. Unes, aga siiski. Ta ei ole mind maha jätnud.
0 comments:
Post a Comment