Edasilükkamise tee viib tegemata tegude majja. (Hispaania)
Tihtilugu arvatakse ekslikult, et edasilükatud kohustus muutub aja jooksul kergemaks või veel naiivsemalt, et keegi teine teeb selle ära. Paraku aga lood nii ei ole. Asi läheb aina raskemaks, kurnavamaks kuni lõpuks viib meeleheiteni.
Mina olen samuti üks neist, kel kombeks asju edasi lükata. Nüüd olen aga närvis ja mõistus on otsas. Mind on süüdistatud, et räägin ja jutustan liiga palju, ent miskipärast, kui on midagi asjalikku vaja välja mõelda ja "luuleliselt" kirja panna, siis ei tule mitte midagi. Veel hullemaks teeb asjaolu, et kuigi ma ei saa alati seda mida soovin ja nii nagu tahan, siis ma miskipärast (hoolimata oma laiskusest) alati loodan ning kui ei lähe nii, siis mõjub see mulle laastavalt. Olen seadnud omale ranged nõudmised, hoolimata sellest, et ma tean, et pole piisavalt virk, nende järgimiseks.
Ja piirduks see siis ainult minu endaga. Olen range ka teiste suhtes. Need, kes mind tunnevad ja teavad, arvavad, et olen laisk ja lohakas ja ei hooli suuremat sellest mis minu ümber toimub. Kuid, ma nõuan teistelt sama, mida endaltki. Õnneks pole ma nii silmakirjalik, et nõuaksin teistelt seda, mida ma isegi ei viitsi ja ei jõua. Mul on mõnikord oma hiilgehetki, mil ma tõesti olen produktiivne ja saan asjad tehtud. "Ora perses"-stiil on mulle palju mõjukam, kui see, et antakse vabalt aega. Kuigi ma võin murduda stressi all, siis ilma selleta olen ma kasutu.
0 comments:
Post a Comment